Viis lavastusega seotud küsimust Pillele


Kuidas sa Polina leidsid?

Esimest korda käisin Polina kontserdil Viru Folgil 2022. Mind võlus tema jutuvestmisoskus ja siirus, istusin tund aega lava ees ja kuulasin suu ammuli muinasjutte, mida ta tähistaeva all vestis. 

Viru Folk 2022 Foto: Pille


Olen  ise ka oma kavades kasutanud legende ja muinasjutte. Eks ole ju teada, et igas laagris ja igas kogukonnas on ikka olnud erilaadi inimesi – osad oskavad tantsida, osad oskavad laulda, osad mängivad mõnda pilli, keegi on osav kokk ja mõni on suurepärane jutuvestja. Nii hakkaski idanema mõte, et Polina võiks rääkida ka romade muinasjutte. 

Kuna töötan Vikipeedias, siis märkasin hiljem, et Polina kohta puudub Vikipeedias artikkel. Hakkasin seda kirjutama, sest materjali tema kohta on palju. Kirjutasin ka Polinale, et paluda Vikipeedia jaoks pilte. Hakkasime rohkem suhtlema ja lõpuks tegin ka konkreetse ettepaneku etenduses osalemiseks. Ja nii see algaski. Sain teada, et kui millestki väga unistad, siis kõik on võimalik.


Kuidas sündis kontseptsioon?

Kontseptsiooni "Maa ja taeva vahel" jaoks sain inspiratsiooni muidugi muinaslugudest ja romade ajaloost. Paljud lood räägivad ju ikka jumalatest ja taevariigist, loomisest ja teiselt poolt ka maapealsest elust ja rännuteedest. Nii tunduski, et inimene on nii inimkonna ajaloo mõttes, kui oma eluaja mõttes pandud maa ja taeva vahele, peab siin toimetama, oma elu elama ja õnnelik olema. Sageli me muudkui õhkame mujale, taeva poole või mõnda teise paremasse kohta, aga tegelikult peaksime kasutama oma lühikest siinolemise aega ja aru saama, et õnn ongi siinsamas maa ja taeva vahel, ajaloo ja maailmaruumi mõistes väikestes asjades ja tegemistes, ent see on see, mis meil on. Seega peaks ime seda targalt ja väärikalt kasutama, olema õnnelikud. Õnne ja õnnelik olemist sümboliseerib ka tants ja laul, ilu ja värvid, loodus, pere, sõbrad. 

Paljugi selles lavastuses on antud läbi huumoriprisma. Romade ajalugu ja elu on olnud täis raskusi, rohkem, kui mõnel teisel rahval, ent nali ja huumor, mis peitub ka muinaslugude sees, on inimkonda alati igas situatsioonis aidanud ja lohutanud, andnud jõudu edasi minna. 

Üldiselt aga minu kavad ja lavastused sünnivad nii, et mulle "näidatakse filmi" -- mingil hetkel mul jookseb silme eest läbi jupike stsenaariumi ja mõnikord on see nii hea või nii naljakas, et ma hakkan kohe ise sel hetkel naerma. Ja siis tean, et vot, see on õige asi ja selle ma teen ära. Lõpuks juppidest tulebki kokku lahe asi!

Unenäost sündinud lavastuslik tants -- lugu sellest, kuidas madrused jäid mustlaste pärast laevalt maha

Kust pärinevad etenduses kuuldud muinasjutud?

Romade muinasjutte olen kogunud läbi aastate, alates ajast, kui loodud sai Romaška. Olen neid siit-sealt leidnud, erinevatest allikatest, salvestanud. Tõlkinud eesti keelde ja eestindanud– teinud meile suupärasemaks. Muidugi olen ka ise vinti juurde keeranud, teksti naljakamaks teinud. Olen suur jutuvestmise fänn ja eriti mulle meeldivad humoorikad tekstid. Mõnikord leian kuskilt mõne paarilauselise vihje ja siis loon selle ümber ise pikema muinasloo.

Osad tekstid tõi kaasa ka Polina, samuti muutis ta lavastuses minu antud tekste oma stiilile sobivamaks.


Kust sa mustlasvankri “ kibitka” said?

Soovisin, et jutuvestja istuks mustlastaboris, aga oleks veidi kõrgemal, kui ülejäänud tabor. Mõtlesin, et tal võiks olla kas kõrgem tool või väike platvorm, millele ta istub.

Edasi kangastus juba väike vankri imitatsioon. Muidugi ei osanud ma oodata, et minu tehtud algelisest joonisest võlutakse välja selline vanker!



Evelin tegi uue joonise, Aare asus meisterdama ja Evelin kaunistas vankri lõpuks värvide ja paabulindudega. 





Vankrirattaid oli mul kaks, need olin kunagi saanud, et kasutada rekvisiitidena. Kaks ratast hangiti veel vanavaralaadalt ja kõik võõbati kuldseks. 

Aitäh Evelin ja Aare!





Polina kiitis kibitkat, ütles, et super -hea esinemiskoht tema jaoks, kus istuda ja kuhu vabalt sai asetada ka oma erinevad pillid.

Foto: I. Kruusamägi


Kust mets lavale sai ja pärast lavalt ära?

Mets oli hullumeelne mõte, keegi ei “ostnud” minu ideed kuni lõpuni välja. Küsiti, et kuidas, kust, kes, miks? Liiga suur töö, liiga raske jne.



Ma olen Sõnn, ma ei jäta oma jonni ja mul oli visioon silme ees. Niisiis, läksin ma maakoju, võtsin pika redeli ja ronisin üksi suure kuuseheki otsa. Lõikasin maha 6 hekipuude tippu ja nendest saigi minu mets. (Hekk muidugi selle vähesega pügatud ei saanud.) Toppisin kõik autosse ja vedasin linna, ERMi lavale. Pärast muidugi jälle kõik autosse ja maale tagasi, praegu ootavad jaanilõkkes.

Paar puud sai võetud ka võsast, neid hoidsin nädal aega toas, et väikesed lehed külge tuleksid.



Ülased, mis õitsesid metsa all, tõi minu ema maalt kontserdi alguseks. Aitäh!










Lisan siia ka ühe loo lõkke kohta -- selle meisterdas samuti valmis Aare. 
Lõke oli ammu valmis, aga tuli selle sisse oli ikka teel (postis). Ootasime seda viimse hetkeni, konsert oli pühapäeval, lõke saabus laupäevaks. 

Kui lõkke tule pakist avasin, siis avastasin, et selle voolupistik oli vale. Romaška grupis toimus 
seepeale korralik, meile omane paanikahoog, mis päädis sellega, et Pireti mees Marko võttis lõkke enda kätte ja elektrifitseeris selle ümber. Kontserdi ajal see igastahes "põles".


KOKKUVÕTTES AGA OLI IMELINE LOOMEPROTSESS JA TEEKOND! 

TÄNAN KÕIKI, KES KAASA AITASID! 

ERILINE TÄNU KA MINU ROMAŠKA TANTSIJATELE, LAULJATELE JA MUUSIKUTELE! 

NEID NÄED PILDIGALERIIS

PILLE 


Pille pärast etendust, väsinud, aga õnnelik


2023